EMi rekordid, mis eksisteerivad ja mis võivad puruneda

Cristiano Ronaldo võib sel EMil enda nimele võtta mitu tippmarki. Foto: Reuters / Rodrigo Antunes / Scanpix

​Kui maailmameistreid on jalgpallis selgitatud juba ligemale sada aastat – esimene MM toimus 1930. aastal –, siis Euroopas tehti finaalturniiridega algust alles 1960. aastal.

Kuigi ajaloo esimesest EMist räägitakse sageli kui viis päeva väldanud nelja võistkonna turniirist, ei vasta see tõele. Tegelikult võttis esimesest tšempionaadist osa 17 võistkonda, kes hakkasid parema selgitamisega lihtsalt pihta kohe play-off-formaadist.

Nõnda jäigi lõpuks sõelale neli kangemat – Nõukogude Liit, Jugoslaavia, Tšehhoslovakkia ja Prantsusmaa – kes Marseille'is ja Pariisis toimunud kohamängudel omavahel medalid jaotasid. Esimeseks Euroopa meistriks krooniti Nõukogude Liit.

Samasuguse formaadiga selgitati Vana Maailma paremaid kuni 1980. aastani, kui finaalturniirile saanute arvu suurendati neljalt kaheksale ja kasutusele võeti alagrupid. Praeguseks, nagu teame, on osalejate arv suurenenud juba 24ni, kuid põhimõte on jätkuvalt sama: esmalt alagrupid, seejärel play-off'id.

Kümme tšempionit

Nelja-aastase vahega toimuvatel EMidel on ajaloo jooksul saanud võidušampust pritsida kümme koondist: lisaks Nõukogude Liidule Hispaania, Itaalia, (Lääne-)Saksamaa, Tšehhoslovakkia, Prantsusmaa, Holland, Taani, Kreeka ja Portugal.

Enim tiitleid (3) on ette näidata Saksamaal (1972, 1980, 1996) ja Hispaanial (1964, 2008, 2012), kaks trofeed võib leida Itaalia (1968, 2020) ja Prantsusmaa (1984, 2000) alaliidu auhinnakapist.

Ainsa koondisena on EM-tiitlit suutnud kaitsta Hispaania, kes sai selle tembuga hakkama 2012. aastal. Lähedale on jõudnud veel Saksamaa – leppis 1976. aastal hõbedaga, ja Nõukogude Liit – piirdus 1964. aastal teise kohaga.

Ajaloost leiab ka kolm õnnetut, kes on jõudnud küll EM-finaali, kuid jäänud seal tühjade pihkudega. Nendeks on Jugoslaavia (1960 ja 1968), Belgia (1980) ja Inglismaa (2020).

Pronks pühiti ajalukku

Kuni 1980. aastani selgitati EMil ka pronksmedalist, kuid seejärel leiti, et see ei paku kellelegi huvi ja kolmanda koha mäng kaotati. Nõnda kannab EMide (seni) viimase pronksisatsi aunimetust siiani Tšehhoslovakkia.

Kuigi tänavune EM on järjekorras juba 17., pole ükski koondis kõikidel finaalturniiridel osalenud – seda play-off'i põhimõtte tõttu, kus esialgu peeti finaalturniiriks ainult poolfinaale ja finaali. Enim kordi (13) on EMil kohal olnud Saksamaa, selles arvestuses järgnevad neile Nõukogude Liit / Venemaa (12) ja Hispaania (11).

Kokku on ajaloo jooksul finaalturniiride hõngu nuusutanud 35 koondist, tänavu lisandub sellesse loetellu Gruusia. Kõik varasemad debütandid on löönud EMil vähemalt ühe värava ning kõik peale Põhja-Makedoonia on kohe esimesel katsel saanud tabelisse minimaalselt ühe punkti.

Kui Gruusiaga koos on EMile asja olnud 36 koondisel, siis kiire matemaatika ütleb, et seda lävepakku pole ületanud 19 koondist. Eesti kõrval kuuluvad nukrasse nimistusse veel Andorra, Armeenia, Aserbaidžaan, Valgevene, Bosnia ja Hertsegoviina, Küpros, Fääri saared, Gibraltar, Iisrael, Kasahstan, Kosovo, Liechtenstein, Leedu, Luksemburg, Malta, Moldova, Montenegro ja San Marino.

Samas on näiteks Norra jaoks EMi hõng samamoodi mälust kadumas, sest nende seni ainus kogemus pärineb juba 2000. aastast. Pikk finaalturniiri põud vaevab ka Bulgaariat ja Lätit, kes said sinna viimati 2004. aastal.

Parimaid valiti tagantjärele

Prantsusmaa legend Michel Platini on valitud EMi parimaks mängijaks. Foto: Imago images / Kicker / Liedel / Scanpix

Mõneti omapärane on, et turniiri parimat mängijat hakati EMil ametlikult valima alles 1996. aastal, mil auhinna sai sakslaste kaitsja Matthias Sammer. Kuigi võiks eeldada, et üldjuhul antakse see aunimetus ründemängijale, siis ainsa edurivimehena on selle pälvinud prantslane Antoine Griezmann.

Ülejäänud pärjatud on poolkaitsjad Zinedine Zidane (2000, Prantsusmaa), Theodoros Zagorakis (2004, Kreeka), Xavi (2008, Hispaania), Andrés Iniesta (2012, Hispaania) ja väravavaht Gianluigi Donnarumma (2020, Itaalia).

Tõsi, tagantjärele on UEFA parimaid valinud ka 1984., 1988. ja 1992. aasta turniiridel. Äramärgituks osutusid ründajad Michel Platini (Prantsusmaa) ja Marco van Basten (Holland) ning väravavaht Peter Schmeichel (Taani).

Viimasel kahel EMil on UEFA tunnustanud ka noormängijaid: 2016. aastal pälvis auhinna Portugali poolkaitsja Renato Sanchez, kolm aastat tagasi Hispaania keskväljamees Pedri.

EMi väravaküttidest

Parima väravakütiga on õnneks selles mõttes kerge, et selle väljaandmine on alati lihtne olnud. Või tähendab ... peaaegu alati. Kui esialgu polnud UEFA jaoks probleem, et mõnel turniiril läks skoorikuninga tiitel jagamisele (1960, 1964, 1968, 1992 ja 2000), siis 2008. aastal võeti selles vallas kasutusse viigilahutaja.

Kui mängijad on löönud sama palju väravaid, võetakse arvesse väravasööte. Kui ka need on samad, vaadatakse mängitud minuteid. Nõnda teenis 2008. aastal parima väravaküti tiitli hispaanlane Fernando Torres, kes lõi nagu Mario Gómez kolm väravat ja andis ühe väravasöödu, kuid mängis sakslasest 93 minutit vähem.

EMide ajaloo suurim väravakütt on Portugali tähtmängija Cristiano Ronaldo, kes on senise viie finaalturniiriga sahistanud võrku 14 korral. Sealjuures on ta ainus mängija, kes on jõudnud kahekohalise saldoni: Platini seisab üheksa, Griezmann ja Alan Shearer seitsme peal.

Ent see pole ainus Ronaldo nimel olev EMi tippmark. 39-aastasest portugallasest saab tänavu esimene mängija, kes on osalenud kuuel EM-finaalturniiril. Lisaks on ta enim mänge pidanud (25), enim kohtumisi võitnud (12) ja enim kaptenina tegutsenud jalgpallur (16).

Ronaldo ja tema 39 eluaastat

Lisaks nendele tippmarkidele võib Ronaldo tänavusel finaalturniiril nihutada veel mõningaid rekordeid. Näiteks EMide vanima väljakumängija aunimetus kuulub sakslasele Lothar Matthäusile, kes oli 2000. aastal platsil käies 39 aastat ja 91 päeva vana. 39-aastase Ronaldo päevaloendur on EMi alguseks kerinud aga 126 peale. Samamoodi tasub pilku peal hoida vanimal väravalööjal, kelleks on siiani austerlane Ivica Vastić (38 a ja 257 p).

Kui Portugalil peaks minema eriti hästi, võivad kukkuda veel mõned vanuserekordid, sest vanim mängija, kes on EM-finaalis väljakule astunud, on Jens Lehmann (38 a ja 232 p), vanim Euroopa meister omakorda Ricardo Carvalho (38 a ja 53 p).

Üht rekordit Ronaldol siiski püüda ei õnnestu – EMide vanim mängumees on Ungari väravavaht Gábor Király, kes käis eelmisel turniiril platsil 40 aasta ja 86 päeva vanuselt. Küll võib selle rekordi endale haarata teine portugallane, 41-aastane Pepe, seda mõistagi juhul, kui ta arvatakse finaalturniiri koosseisu.

Vanad pässid sinnapaika jättes, siis EMi ajaloo noorim mängija on poolakas Kacper Kozłowski (17 a ja 246 p), noorim võitja portugallane Renato Sanchez (18 a ja 327 p) ja noorim väravalööja šveitslane Johan Vonlanthen (18 a ja 141 p).

Lõpetuseks veel jalgpalli kõige pühamast saavutusest ehk kübaratrikist ehk kolmest väravast ühes mängus. Neid on EMi ajaloos nähtud kaheksa: esimesena sai sellega hakkama Dieter Müller 1976. aastal.

Lisaks sakslasele leiab vägitembu nimistust tema kaasmaalase Klaus Allofsi (1980), hollandlase van Basteni (1988), portugallase Sérgio Conceição (2000), hollandlase Patrick Kluiverti (2000), hispaanlase David Villa (2008) ja kahel korral sellega hakkama saanud prantslase Platini (mõlemad 1984. aastal).