EMi arengu pealt näeb ühtlasi Euroopa jalgpalli edasiminekut

Esimese, 1960. aastal peetud EM-i võitis NSVL-i koondis, kapten oli eestlane Igor Netto (paremal). Foto: Imago Sportfotodienst Via Www.imago-images.de/Scanpix

Kui jalgpalli MM saab varsti juba saja aasta vanuseks, siis vana maailma parimat hakati selgitama tükk maad hiljem.

Esimesel, 1960. aastal lõppenud EM-il osales 17 riiki ja otsustavas staadiumis oli neid neli. Praeguseks on Euroopa jalgpalliliidul (UEFA) 55 liiget, kõik osalevad EM-i valiksarjas (kui parajasti just mõne sanktsiooni all ei ole). Finaalturniirile pääses juba kolmandat korda 24 meeskonda.

UEFA loodi 1954. aastal ja kohe pärast vana maailma alaliidu loomist tekkis idee hakata selgitama ka maailmajao parimat. Prantsusmaa jalgpalliliidu peasekretär Henri Delaunay oli juba 1927. aastal soovitanud maailma alaliidule (FIFA), et Euroopas võiks pidada oma meistrivõistlusi. Siis veel ideest asja ei saanud.

Kui Delaunayst sai 1954. aastal UEFA loomise järel organisatsiooni esimene peasekretär, kraamis ta idee tolmukorra alt välja. Ta suri aasta hiljem, ent isa tööd jätkas poeg Pierre.

Uue võistluse eluõiguse pidi kinnitama 1957. aasta UEFA kongress. Kõik toonased liikmesriigid polnud sugugi poolt. Briti vutiassotsiatsioonid (Inglismaa, Šotimaa, Wales, Põhja-Iiri) olid kolm kümnendit varem olnud samamoodi FIFA-s vastu MM-i sünnile, sest nad pidasid tol ajal neile väga tähtsat omavahelist turniiri (British Home Championship).

Vastu hääletasid näiteks ka Itaalia, Holland ja 1954. aastal maailmameistriks kroonitud Lääne-Saksamaa. Ent enamik UEFA liikmeid pooldas EM-iga alustamist, täies koosseisus oli poolt NSVL-i käpa all olnud idablokk.

Võistlussüsteem oli lihtne: play-off algusest lõpuni välja. Ajaloo esimeses EM-i valikmängus läksid vastamisi NSVL ja Ungari, liit jäi peale 3 : 1. Poolfinaalid ja finaal peeti 1960. aasta suvel Prantsusmaal. Esimeseks võitjaks krooniti NSVL, kes finaalis alistas Jugoslaavia lisaajal 2 : 1. Võiduka koondise kapten, eestlane Igor Netto valiti ka turniiri sümboolsesse koosseisu.

Iga NSVL-i koondise mängija sai võidu eest 200 USA dollarit, võitjatele korraldati vastuvõtt Eiffeli tornis. Viktor Ponedelnik on meenutanud, et seal tuli Madridi Reali toonane president Santiago Bernabéu mängijate juurde ja oli kohe valmis enda klubisse ostma poole meeskonnast, ent NSVL ei lubanud toona oma sportlasi välismaale.

Veel üle kümnendi jätkati neljakesi

EM sai käima lükatud. 1964. aastal oli startijaid juba 29. Endiselt puudus Lääne-Saksamaa. Madridis peetud finaalis alistas Hispaania NSVL-i 2 : 1.

1968. aastal nimetati võistlus ümber Euroopa meistrivõistlusteks, lõpuks lõid kaasa ka läänesakslased. Sündis ainus kord ajaloos, kui EM-i finaalturniiril otsustati võitja mündiviskega, see juhtus poolfinaalis Itaalia ja NSVL-i vahel. Õnn viis korraldaja Itaalia finaali, kus ta 1 : 1 viigi järel peetud kordusmängus alistas Jugoslaavia 2 : 0.

1972. aasta EM-i võõrustas Belgia. Finaalis alistas Lääne-Saksamaa NSVL-i 3 : 0. Kaks aastat hiljem tulid sakslased ka maailmameistriks.

1976. aasta turniir oli viimane, kus osales ainult neli meeskonda. Võõrustajaks oli Jugoslaavia ning viigi korral võeti võitja selgitamiseks esmakordselt kasutusele penaltiseeria. 2 : 2 lõppenud finaalis seda vaja läkski. Kui sakslaste neljas mees Uli Höness eksis, oli kord Tšehhoslovakkia viimase lööja Antonin Panenka käes. Ta tegi legendaarse värava keskele suunatud pehme löögi, mis maandus võrgus ja ristiti lööjanimeliseks. Tšehhid-slovakid võitsid penaltiseeria 5 : 3 ja krooniti meistriks.

Kaheksa meeskonda

1980. aasta EM-ile pääses juba kaheksa vana maailma paremat meeskonda. Varem paika pandud korraldaja (Itaalia) pääses esimest korda otse finaalturniirile, kvalifikatsiooni alustas 31 meeskonda. Finaalis alistas Lääne-Saksamaa Belgia 2 : 1.

1984. aasta oli Prantsusmaa ja Michel Platini aasta. Prantslaste keskväljavõlur lõpetas hoogsalt ka rünnakuid ning lõi EM-il kodupubliku rõõmuks viie mänguga üheksa väravat, sealhulgas avatabamuse finaalis, kus alistati Hispaania 2 : 0.

Esimest korda mängiti ka poolfinaale, kolmanda koha mäng visati aga üle parda. Haaravaimad olidki poolfinaalid, kus Prantsusmaa jäi Portugali vastu lisaajal taha 1 : 2, aga võitis lõpuks 3 : 2. Paljude fännide südamed võitnud Taani pidi aga 1 : 1 lõppenud mängu järel penaltiseerias tunnistama Hispaania paremust.

1988. aastal triumfeeris Holland. Kes nägid 2 : 0 võidetud finaalis Marco van Basteni NSVL-ile löödud väravat, mäletavad seda surmatunnini. Hollandlaste jaoks oli väga tähtis ka poolfinaalis suure naabri Lääne-Saksamaa (võõrustas turniiri) üle saadud 2 : 1 võit.

1992. aastal jõudis EM Rootsi ja tõi tuhkatriinuloo. Et ÜRO sanktsioonide all olnud Jugoslaavial ei lubatud osaleda, kutsuti neid viimasel hetkel asendama Taani. Taanlased said alagrupist teisena edasi, alistasid poolfinaalis Hollandi penaltiseerias ning finaalis Saksamaa 2 : 0.

16 riiki

Kuivõrd 1990ndate algus muutis oluliselt Euroopa poliitilist kaarti ja tekkis palju uusi riike, oli loomulik, et EM-i finaalturniir laienes 16 meeskonnani. 1996. aasta turniiri võõrustas Inglismaa. Esimest korda kasutati lisaajal n-ö kuldse värava reeglit ja seda läkski vaja finaalis, kus Saksamaa alistas Oliver Bierhoffi väravast Tšehhi 2 : 1.

2000. aastal võõrustasid esimest korda EM-i kaks riiki, Belgia ja Holland. Valitsev maailmameister Prantsusmaa kinnitas soosikuseisust, viigistades finaalis Itaalia vastu normaalaja viimasel minutil. Selgi korral löödi lisaajal kuldne värav, sellega sai seisuks 2 : 1 hakkama David Trezeguet.

2004. aasta tõi üllatusvõitja raudset kaitset näidanud Kreeka näol. Kreeklased olid varem jõudnud EM-ile (1980) ja MM-ile (1994) vaid korra. Finaalis alistati korraldaja Portugal Angelos Charistease väravast 1 : 0. Ka pool- ja veerandfinaal võideti sama tulemusega.

2008. aastal jõudis EM Austriasse ja Šveitsi. Esimest korda pärast 1964. aastat võidutses Hispaania, kes oli finaalis Fernando Torrese väravast 1 : 0 üle Saksamaast. Kaks aastat hiljem krooniti Hispaania esimest korda maailmameistriks.

2012. aasta EM-i võõrustasid Poola ja Ukraina. Hispaania hegemoonia jätkus, finaalis purustati Itaalia suisa 4 : 0. See oli esimene kord, kui EM-il suudeti neli aastat varem võidetud tiitlit kaitsta.

24 meeskonda

Euroopa jalgpalli taseme areng ja ühtlustumine tingis selle, et 2016. aasta EM-il jõuti juba 24 meeskonnani. Prantsusmaal peetud turniiril võidutses Portugal, kes oli alagrupis saanud alles kolmanda koha, ent edaspidi oli kõigist üle. Finaalis alistati Ederi 109. minuti lisaajaväravast Prantsusmaa 1 : 0.

2021. aasta EM toimus koroonapandeemia tõttu planeeritust aasta hiljem ning paljudes riikides üle Euroopa. Londonis peetud finaal Itaalia ja Inglismaa vahel lõppes 1 : 1, kuid penaltiseerias jäid 3 : 2 peale itaallased.

UEFA-l on liikmeid 55 ning tänavu osaleb kolmandat korda finaalturniiril 24 riiki. 2016. aastal pääsesid esimest korda suurturniirile Albaania ja Island, 2021. aastal Soome ja Põhja-Makedoonia, tänavu Gruusia. Esinetud on soliidselt (2016 jõudis Island võiduga Inglismaa üle veerandfinaali!), seega oli otsus suurendada osalejate arvu 24-ni õige.