Lepime kokku: penaltiseeria pole loterii või mündivise

Diogo Costa tõrjus kolm sloveenide penaltit. Foto: ANTONIO CALANNI/AP/Scanpix

Jalgpalli EMi seni tasa­vägiseimas kaheksandik­finaalis päästis veebruaris 39. sünni­päeva tähistanud Cristiano Ronaldo naha 15 aastat noorem värava­vaht Diogo Costa.

Tänavuse suurturniiri läbivaks jooneks on olnud nii mõnegi suure raskused skoorida. Või teisalt – eeldatavad autsaiderid, väiksemad, esinevad üle ootuste hästi. Igal juhul jagub peaaegu igas kohtumises põnevust viimaste hetkedeni.

Ilmekas näide oli esmaspäeva hilisõhtune Portugali ja Sloveenia lahing. Neist esimene on 2016. aasta Euroopa meister, teine jõudis tänavu esmakordselt tiitlivõistluse play-off’i. Paberil mängijaid võrreldes peaks vahe olema üüratu, aga platsil see ei kajastunud. Jalgpalli võlu!

Pisarais Ronaldo

Ootuspäraselt hoidis Portugal rohkem palli, kuid Sloveenia peatreeneri Matjaž Keki kaitsest lähtuv taktika töötas õlitatult. Vastaste rünnakud üritati keskelt kinni panna. Äärelt tuligi nii mõnigi ohtlik tsenderdus, ent pall vuhises ikka ja jälle Ronaldo või kellegi teise peanupust mööda. 90 minutiga kumbki sihile ei jõudnud.

Esimese n-ö sajaprotsendilise võimaluse sai soosik alles lisaaja avapoolaja lõpus. Diogo Jota välja teenitud penaltit läks realiseerima Ronaldo, ent Sloveenia puurilukk Jan Oblak tõrjus. Mõni hetk hiljem, lühikesel pausil puhkes üks läbi aegade parimaid jalgpallureid nutma.

Tiimikaaslased pidid Cristiano Ronaldot lohutama. Foto: Ralf Ibing/Scanpix

Mõned minutid enne lõppu saabus sloveenidele kuldne võimalus. Ülikogenud, 41-aastase Pepe jalalt röövis palli Benjamin Šeško, kes pääses väravavahiga üks ühele. Sinnani üsna rahuliku tööpäeva saanud Costa päästis meisterliku jalatõrjega Portugali halvimast. Aga see oli alles eelmäng!

0:0 normaal- ja lisaaeg tähendas, et võitja selgub penaltiseerias. Vahetult enne seda arvas Eesti koondise puurilukk Karl Jakob Hein rahvustelevisiooni stuudios, et sloveenidel lasub vähem pingeid ning nõnda lähevad nad seeriale vastu soosikuna. Costa mõtles aga teisiti.

Kogu oma senise karjääri koduliigas Portos mänginud väravavaht tõrjus järjest Josip Iličići, Jure Balkoveci ja Benjamin Verbiči üritused. Teiselt poolt heastas veidi eelnenud eksimust Ronaldo, täpsed olid ka Bruno Fernandes ja Bernardo Silva. Tehtud! Portugal pääses.

Ronaldo puhkes taas nutma, aga sel korral õnnest. «Isegi tugevaimatel inimestel on halbu päevi. Vajusin põhja hetkel, kui tiim mind enim vajas,» nentis ta matši järel. «Lõpuks sai kurbusest rõõm. Selles peitubki jalgpalli võlu. Seletamatutes momentides. Tunnen korraga kurbust ja rõõmu.»

Töö, töö, töö

Ka Costa tõttas kiiresti legendi kaitsele. «Teame kõik, et Ronaldo on suurim töörabaja. Mõistan kui löödud ta võis olla, sest ta panustab kogu oma aja meeskonda. Suur rõõm ja au on temaga ühte võistkonda kuuluda,» pajatas päevakangelane.

Kaunilt öeldud, aga kogu rambivalgus ja aupaiste kuulub väljateenitult ikkagi talle. Varasemalt pole keegi suutnud tõrjuda penaltiseerias kolme lööki ning lisaks ka puuri puhtana hoida.

Diogo Costa Foto: Harry Langer/ZUMA Press/Scanpix

«See oli ilmselt mu elu parim mäng. Kindlasti selline matš, kus olin tiimile kõige kasulikum,» sõnas Costa veidi pärast lõpuvilet.

Mis oli edu võti?

«Muidugi analüüsisime penaltilööjaid, aga osa mehi vahetati välja ja suundi muudetakse. Usaldasin oma sisetunnet,» alustas Costa, kes on nüüdseks profikarjääris tõrjunud 42 penaltist 13.

«Peamine ongi tugevalt tehtud eeltöö ja enda usaldamine. Usun töötegemisse. Töö, töö, töö. See on alus, mis toob tulu.»

Penaltiseeria anatoomia

Õnneks sai taas ümber lükatud kulunud spordiklišee, kus võrreldakse penaltiseeriat loterii või mündiviskega. Mõistagi, grammikest õnne läheb alati tarvis. Ka hommikul tänavale astudes võib pimedasse nurgatagusesse sattuda banaanikoor, millel libastud. Aga üht jalgpalli huvitavaimat tahku vaid pimedale juhusele taandada… jabur!

Internetiavarustest leiab kümneid lühemaid ja pikemaid uuringuid penaltiseeria anatoomiast. Üht kindlat edu või ebaõnnestumise võtit pole võimalik välja tuua, aga tõenäosust on võimalik oluliselt mõjutada.

Psühholoog Geir Jordet pühendas mõned aastad tagasi pool kümnendit sellele, et analüüsida MMide penaltiseeriaid läbi aegade. Üks külg on mängijate harjumuste selgeks õppimine ja järelduste tegemine, teine vaimne pool.

Palju sõltub sellest, millises seisundis penaltiteni jõutakse. Doktor Jordet võrdles olukorda meie igapäevaelus esinevate pingeliste hetkedega: tööintervjuu, mõni tähtis koosolek või ebamugav vestlus, mida on niigi nädalaid edasi lükatud. Usutavasti suudavad kõik vähemalt mingil määral samastuda. Ja seega mõista, et nendeks situatsioonideks saab end ette valmistada.

Josip Iličić eksis esimesena. Foto: TORSTEN SILZ/DPA/Scanpix

Põhjalikust uuringust joonistus välja erinevaid tegureid. Jordeti hinnangul tekitab penaltiseeria ärevust ning üle pea kasvavaid emotsioone. Löögi sooritajale lisab pinget tõik, et kui ta on välja valitud, siis talle ka loodetakse.

Osa mängijaid tahab löögiga kiiresti ühele poole saada. Teised väldivad väravavahiga silmsidet. Üks tunnistas isegi, et kardab värisevate jalgadega telepilti jääda.

Liigne kiirustamine ongi eksimuse peamisi põhjuseid. Jordet soovitab: rahune, hinga sügavalt sisse ja usalda oma rutiini. «Lähenemine peaks olema põhimõtteliselt masinalik,» märkis ta.

Muidugi pole õnnestumine garanteeritud, sest postide vahel seisab ka väravavaht. Nende elu on aga mõnevõrra lihtsam, sest väga harva jäädakse kaotuses süüdlaseks. Küll aga võib puurilukk palju hõlpsamalt kangelaseks tõusta.

Ja veel üks huvitav nüanss. Jordeti andmete põhjal saadab edu pigem neid tiime, kes hoiavad kokku ja tähistavad väravat elavalt. Tuleb välja, et sarnaselt kontoritööga tuleb jalgpalliplatsil kasuks toetav kolleeg.

Prantsusmaa maadles Belgiaga

Paar tundi enne seda, kui Portugal oli hädas Sloveeniaga, edenes Prantsusmaa 1:0 võiduga veerandfinaali Belgia vastu. Aga esitus polnud veenev.

Gallia kukkesid peeti EMi eel suurimaks soosikuks. Tõsi, nad ongi purjetanud kaotuseta veerandfinaali, aga väravate löömisega ollakse suures hädas.

Viimases matšis jõuti sihile 85. minutil, kui Randal Kolo Muani üsna aia taha läinud löök tabas Belgia kaitsja Jan Verthongeni põlve ja maandus rikošeti järel võrgus. Prantslased tegid kokku 20 pealelööki, kuid neist vaid kaks suundus raamide vahele. Ainus tabamus kanti vastaste omaväravaks.

Prantsusmaal oli Belgia vastu õnne. Foto: IMAGO/osnapix / Hirnschal / Scanpix

Veelgi ilmekam näide: Prantsusmaa on turniiril kirja saanud nelja mänguga kolm tabamust, kuid neid vaid üks on ise löödud. Seegi Poola vastu penaltist.

Samas tõestati Belgia vastu oma kaitsekvaliteeti. Romelu Lukaku neutraliseeriti ning ohtlike rünnakute arv jäi minimaalseks.

Veerandfinaalis kohtuvad Prantsusmaa ja Portugal reedel kell 22.