PRIIT PULLERITS ⟩ Jutud väikeriikide edust sel EM-turniiril on puhas müüt ja soovmõtlemine

EMi debütant Gruusia jõudis kaheksandikfinaali. Foto: Martin Meissner / AP / Scanpix

Eesti Rahvusringhääling kutsub õhtuti jalgpallistuudiosse enda väitel suuri spetsialiste, kes võib-olla on tagantjärele targad lahkama mingeid olukordi, kuid kes suures pildis mitte ainult ei eksi, vaid ei adu üldse tegelikku olukorda. Näiteks eilse Portugali ja Sloveenia mängu ajal kõlas teleris kellegi suust imestus, mida keegi teine kaasa kiitis – vabandust, tol hetkel ei taibanud nimeliselt fikseerida, kes –, et väiksed riigid mängivad ja esinevad seekord väga tublilt.

Tõesti või?!

Muidugi, alustama peame sellest, mis riigid on Euroopas suured ja mis väiksed ning millise mõõdupuu järgi.

Jalgpalli mõistes on suured riigid Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia, Holland. Ülejäänud on selles mõõtkavas nendega võrreldes väiksed, sest suured tiitlid ja võidud hiljutisest ajast puuduvad. Mis tähendab, et jalgpalli mõistes väikseid riike on EMil enamus ehk teisisõnu: pole ime, et paljud noist on jõudnud 16 parema hulka – sest pole nii palju jalgpalli mõistes suuri riike, et nood saaks täita enamiku 16 kohast.

Priit Pullerits. Foto: Kristjan Teedema

Edasi võime vaadelda suuri riike rahvaarvu järgi. Euroopa kümme suurimat on Türgi, Saksamaa, Suurbritannia (sh Inglismaa), Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Ukraina, Poola, Rumeenia, Holland. 11. kohal tuleb Belgia 11,6 miljoniga, mis ei ole enam absoluutarvudes rääkides kindlasti suurriik. Näeme, et kümnest suurimast ei jõudnud 16 parima hulka ainult Ukraina ja Poola. Teisisõnu: kümme suurimat on sõelmängudel esindatud 80-protsendiliselt. See, mööngem, on väga suur protsent. Ent ülejäänud kohad pidid ju paratamatult jääma väiksematele riikidele!

Kolmandaks, võime riike vaadata pindala järgi (no et mida suurem pindala, seda rohkem mahub sinna ehitama jalgpalliväljakuid – nali!). Esiotsa moodustavad Ukraina, Prantsusmaa, Hispaania, Rootsi, Saksamaa, Soome, Norra, Poola, Itaalia, Suurbritannia (sh Inglismaa) ja 11. kohal Rumeenia. Neist Soome, Rootsi ja Norra ei pääsenud EMi finaalturniirile ning Poola ja Ukraina ei pääsenud alagrupist edasi. Ülejäänud 11 suurimast kuus jõudsid 16 parema hulka. Mis tähendab, et seal jäi tervelt kümme kohta neist märksa väiksematele.

On veel neljas võimalus eristada suuri ja väikesi – ajaloo põhjal. Suurteks võime pidada vanu vabasid Lääne-Euroopa riike ning väikesteks – lääneeurooplaste silmis, ütleme ausalt, väikesteks ja vaesteks vendadeks – Kesk- ja Ida-Euroopa riike. Vaatame siis, kuidas noil on läinud.

Halvasti on läinud.

Peale Šotimaa olid kõik teised riigid, mis jäid 16 parema hulgast välja, endised idabloki maad: Ungari, Horvaatia, Serbia, Poola, Ukraina, Tšehhi ja Albaania.

Nende hulgas, kes pääsesid üle noatera ehk kolmandana sõelmängudele, olid peale Hollandi samuti kolm endist idabloki maad: Gruusia, Slovakkia ja Sloveenia.

Kuues alagrupis jõudis ainult üks endine idabloki riik, Rumeenia, kahe parima hulka, kusjuures ta mängis alagrupis, kus neljast kolm olidki endised idabloki maad.

Vaatame nüüd eilseni peetud sõelmängude esimest ringi – ikka võidavad suuremad ja kaotavad väiksemad ning sh endised idabloki maad:

Saksamaa – Taani 2:0

Hispaania – Gruusia 4:1

Inglismaa – Slovakkia 2:1

Portugal – Sloveenia 0:0 (pen 3:0)

Prantsusmaa – Belgia 1:0

Ainus erand: Šveits – Itaalia 2:0.

Aga nagu öeldakse, erand kinnitab reeglit. Reegel on see, et väiksemad riigid, eriti kui nad on endisest idablokist, ei saa suurematele vastu.

See ettekujutus, et väikeriigid on käesoleval EMil eriliselt tublid, on petlik ning on tekkinud puhtalt sellest, et 16 parema sekka ei jätku Euroopas lihtsalt nii palju riike, mis oleksid suured.