/nginx/o/2020/01/29/12901626t1h45a5.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/07/11/16215004t1h1e74.jpg)
Vahepeal 55 aastat suurturniiride finaalipõuas vaevelnud Inglismaa jalgpallikoondis leiab ennast kolme aasta jooksul juba teisest finaalist ning selle eest tuleb tänada Briti saarte vaat et vihatuimat meest Gareth Southgate'i.
Southgate õpetab inglastele: parem kole võit kui ilus kaotus
Kes sattunud viimastel nädalatel Inglismaa meediat lugema, teab, millest jutt. Kolme Lõvi – nõnda inglased oma koondist kutsuvad – peatreener on näotu ja ideetu mängu eest saanud omadelt (!) kaela pangedeviisi solki, kuid pole lasknud end sellest segada, vaid ajanud raudkindlalt oma asja edasi. Edukalt.
Kui Inglismaa koondis EMi alagrupiturniiri viimases mängus – tõsi, selleks hetkeks oli edasipääs juba kindel – Sloveeniaga mannetu 0:0 viigi tegi, saatsid tribüünidel viibinud fännid Southgate'i platsilt minema vilekoori saatel, kostitades lootsi tagatipuks ka õlledušiga.
Juhendaja võttis seda aga (pealtnäha) külma kõhuga: «Ma mõistan seda, kuid on parem, kui fännid suunavad selle [viha] minu, mitte võistkonna suunas. Samas loob see meie jaoks äärmiselt keerulise keskkonna, milles hakkama saada.
Ma pole näinud, et ühtki teist [veerandfinaali] pääsenud meeskonda nõnda koheldaks. Aga veel kord: ma mõistan seda ega kavatsegi peitu pugeda. Olen oma mängijate üle väga uhke, et nad selle surve all hakkama saavad.»
Järgnenud sõelmängudes pole Inglismaa olnud ülemäära parem: Slovakkia vastu pääseti krahhist alles 90+5. minutil, kui Jude Bellinghami käärlöök mängu lisaajale viis, veerandfinaalis Šveitsiga läks inglastel tarvis penalteid.
Lükked, mis mõjusid
Ent kolmapäevases poolfinaalis Hollandiga sai näha teistsugust Inglismaad. Inglismaad, kes liigutas kiirelt palli, otsis võimalusi nii keskelt kui ka äärtelt, ning – mis fännide jaoks peamine – olukordi tekitas!
Kuigi inglaste avavärav sündis kaheldavast (loe lisaloost – K.J.) penaltist, olid nad avapoolajal veel kaks korda tabamusele lähedal: ragistas ju Phil Foden väravaposti, teisel puhul peatas väravajoonel palli kaitsja Denzel Dumfries.
Inglased ise vangutavad penalti osas pead
Kui Inglismaa jalgpallikoondise üheks sangariks eilses poolfinaalmängus Hollandiga tõusis võiduvärava autor Ollie Watkins, siis teiseks peetakse – seda väikese huumori kaasabil – Felix Zwayerit.
Nimelt oli mängu sakslasest peakohtunik see, kes Harry Kane’i vastu tehtud vea eest avapoolajal penalti andis. Esimese hooga õigusemõistja tegelikult viga ei näinud, määrates väravalöögi, kuid pärast videoabilistelt (VAR) nõu kuulda võtmist läks ta monitori juurde ja muutis otsuse ringi.
Juba mängu ajal tekitas otsus – kordusest on näha, et Kane saab löögi ära teha ja tema enda löögiliigutuse jätk on see, mistõttu tema ja üritust blokeerima tulnud Denzel Dumfriesi jalad kokku põrkuvad – palju poleemikat, seda ka inglaste endi seas.
Was Dumfries supposed to let him score without intervening? Going to the ball like that was the only way to disturb Kane’s shot. People talking about contact but it’s a contact sport not basketball. He got the shot off and missed.
The game is fully gone. pic.twitter.com/p3xV1irIUK
— TREQUARTISTA (@TatticaPassata) July 10, 2024Endine kaitsja, 38 korral Inglismaad esindanud Jamie Carragher säutsus kohe pärast viga ühismeedias: «See pole ealeski penalti.»
Hiljem The Telegraphile antus kommentaaris selgitas ta: «See polnud ealeski penalti. Ma ei suuda uskuda, et VAR palus kohtunikul seda vaatama minna ja et see päriselt anti. Kui Inglismaa võidab selle asja, siis neil oli lihtsalt õnne.»
Endine kaitsja, 22 korral Inglismaad esindanud Lee Dixon otseülekandes: «Mind hämmastaks, kui siit midagi antaks.»
Endine kaitsja, 85 korral Inglismaad esindanud Gary Neville vaheaja stuudioanalüüsis: «Kaitsjana leian, et see on täielik häbiplekk. Sellise «vea» eest penalti anda on häbiväärne otsus, aga teha seda veel nõnda tähtsas kohtumises... Kaitsja läheb loomuliku liigutusega lihtsalt lööki blokeerima, see pole ealeski penalti. Ka enamik Inglismaa mängijaid ei nõudnud sealt olukorrast midagi.»
Endine Premier League’i kohtunik Keith Hackett: «Mõistagi võtame me penalti vastu, kuid kohtuniku esialgne otsus oli õige: kumbki mängija ei teinud palli peale minnes viga. VAR lihtsalt sekkus taas oma tavapärasel viisil – ebakorrektselt – sundides peakohtunikku ekraani juurde minema, kordust vaatama ja penaltit määrama.»
“I dOnT fINk It WeRe A pEn”
Dumfries’s studs beg to differ pic.twitter.com/7fUkrkPkTk
— Paul Holliday (@_paulholliday) July 10, 2024ITV stuudios viibinud ameeriklannast FIFA-kategooria kohtunik Christina Unkel: «Olen jahmunud. Üks asi, mis on tõesti oluline, on see, kas Dumfries tabab tõesti korkidega Kane’i. Tabab, kuid Kane on see, kes saab löögi korrektselt sooritatud ja kes jätkuliigutusena kontakti põhjustab. Olen äärmiselt üllatunud, et see saadeti ülevaatamisele, sest tegemist pole selge kohtunikuveaga [nagu VARi reeglid sätestavad] ning soovituste kohaselt ei tohiks see penalti olla.»
Vaheajalt naastes haihtus aga eelkirjeldatud ohtlikkus Hollandi koondise taktikaliste vanderduste tõttu õhku ning kuni 87. minutini polnud Inglismaa teinud teisel poolajal isegi ühtegi (!) pealelööki. Ent siis see juhtus.
Kohtumise esimesel lisaminutil leidis vahetusest sekkunud Cole Palmer temaga koos platsile tulnud Ollie Watkinsi – nad sekkusid sealjuures inglaste seni ohtlikeimate meeste Kane'i ja Fodeni asemele –, kelle terava nurga alt tehtud löök vuhises väravavaht Bart Verbruggeni sõrmede alt sisse.
Ehk Southgate'i oli julge, ent taktikaliselt läbimõeldud vahetusega – Watkins on sootuks teist tüpaaži ründaja kui Kane – andnud hollandlastele hoobi, millest nad allesjäänud minutitega enam taastuda ei suutnudki.
Oma muinasjutulist vahetust kommenteerides jäi juhendaja aga vaoshoituks: «Vahel asjad lihtsalt lähevad nii. Kõige tähtsam on, et kõik meeskonnaliikmed on valmis igal hetkel mängu sekkuma. Neid 26 [meest] oli väga raske valida, kuid olen nendega koos väga palju aega veetnud.»
Õlu, nali ja mäng
Hoolimata pühapäevase finaali tulemusest, kus inglased kohtuvad Hispaaniaga, on Southgate aga oma hoolealuste üle juba uhke. Seda seepärast, et EMile tulles oli mängijate õlgadel meeletu koorem.
«Turniiri alguses mõjutasid kõik need ootused meid meeletult: kogu see väline kisa ja kära oli valjem kui kunagi varem, mistõttu ei õnnestunud meil ennast õigesse seisundisse viia,» lausus juhendaja, kuid lisas, et turniiri edenedes on see neil õnnestunud.
Mis meetoditega, küsite? Eks ikka õlle, nalja ja mängudega. «Ed Sheeran käis [veerandfinaali eel] meile laulmas, mis oli äge, ja mängijad said endale ka mõned õlled lubada.
See on üks viis vennastumiseks, kuid kõige parem viis on ikkagi see, kui sul tuleb ühiselt 90+2. minutil enda kastis palle puhtaks taguda või 90+6. minutil hoopiski ise väravat jahtida. See on see, mis meeskonna loob,» selgitas Southgate, kes tüüris oma 101. kohtumises peatreenerina Inglismaa esimesse mitte-kodumaal-toimuvasse finaali.
«See peab olema üks paremaid [saavutusi]. See on kindlasti verstapost, sest viis, kuidas Hollandi vastu mängisime, sealjuures terve kohtumise, oli erakordne.
See oli väga raske mäng, kus nad muutsid kogu aeg enda lähenemist, kuid meiegi kohanesime. Säärane lõpplahendus oli selle tiimi jaoks eriline, sest see autasu [finaali jõudmine] on väärt seda, mida nad endast andsid,» sõnas juhendaja.
Ahjaa, ka Inglismaa meediast võis pärast poolfinaali võitu (viimaks) leida kirjatükke, mis Southgate'i vutifilosoofiat, olgugi et jätkuvalt kohati igavat, kiidavad. Sest lõpuks loeb ikkagi tulemus, olgu või kole, mitte miski muu.