:format(webp)/nginx/o/2024/07/12/16218245t1hc477.jpg)
Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel ootab ees veel viimane vaatus. Pühapäeva õhtul astuvad Berliini olümpiastaadioni murule Hispaania ja Inglismaa, selgitamaks tänavust kõige-kõigemat. Postimehe palvel arutlesid EMil nähtud jalgpalli arengujoonte üle Mart Poom ja Karl Jakob Hein.
Tegemist on taasiseseisvumisajal Eestist tippmängu murdnud väravavahtidega. Poom teenis Inglismaa kõrgliigas leiba eelmise sajandi lõpus ja käesoleva sajandi alguses. Hein siirdus samasse kuus aastat tagasi ning mõne nädala eest uuendas lepingut Londoni Arsenaliga.
Hein tegutseb iga päev samal tasemel, mida näeme praegu EMil. Huvitava kokkusattumusena jõudsid finaali mõlemad tema klubikaaslastest väravavahid: hispaanlane David Raya ja inglane Aaron Ramsdale. Tõsi, kumbki pole oma koondise esikinnas, see au kuulub praegu Unai Simonile ja Jordan Pickfordile.
Hein ütles, et pole klubikaaslastega turniiri ajal suhelnud, neil on oma asi ajada. Küll usub ta, et mõlemad mehed tahaksid postide vahel seista: «Iga väravavaht, kes ei ole number üks, tahab selleks saada.» Arsenalis nende kahe järel kolmanda kinda staatuses olev Hein teab hästi, millest räägib.
Milline on käesolev EM olnud väravavahtide vaatevinklist? Hein toob välja tähtsa nüansi: tippkoondiste mänguplaan on lihvitud välja pisidetailideni, mis ei tee kahe posti vahel seisvate meeste elu sugugi lihtsaks.
Oleme harjunud sellega, et näiteks korvpallis on pallikaotus element, mida püütakse vältida, sest selle järel on vastasel lihtsam korvi visata. Jalgpallis on pikka aega mängitud suhtumisega, et kui pall läheb vastasele, siis mis seal ikka, võidame tagasi. Praegu on aga näha nii seda, et lihtvigade arvu püütakse viia miinimumini kui ka seda, et sihituid tegevusi, kus edulootus on väike, sisuliselt ei näe.
Tippvõistkonnad teavad täpselt, kuhu nad oma rünnakutega jõuda tahavad. Ning kui järgneb täpne löök, on väravavahil seda väga raske tõrjuda.
Eesti koondise ja Londoni Arsenali väravavaht Karl Jakob Hein
«Paljud olukorrad mängitakse väga hästi välja, pall ja mängija viiakse nii heale positsioonile, et väravavahtidel on värava kaitsmine väga raske. Tippvõistkonnad teavad täpselt, kuhu nad oma rünnakutega jõuda tahavad. Ning kui järgneb täpne löök, on väravavahil seda väga raske tõrjuda,» selgitab Hein.
«Aga mis seal ikka – väravavahid peavad veelgi rohkem treenima, et olla suutelised järjest keerulisemaid palle «ära tooma»,» lisab ta naeratades.
Nagu Hein märkis, pööratakse pisidetailidele suurt tähelepanu. Soodsale löögipositsioonile võib jõuda mitmel moel: kiirrünnakute, liini taha antud söötude, läbimurrete ja muuga. Kui aga vastane istub kompaktselt kaitses ega lase keskelt läbi, tuleb otsida lahendust nutika söödumängu ja enamasti tsenderduste kaudu. See on element, kus väravavahtidel on võimalus oma sõna sekka öelda, kuigi viimasel ajal oluliselt vähem.
Enam kui pool sajandit tagasi maailma parimaks väravavahiks hinnatud Nõukogude Liidu koondislane Lev Jašin on öelnud, et kõik, mis karistusalas lendab, peab olema väravavahi oma. Veel eelmise sajandi lõpus ja käesoleva sajandi alguses läksid väravavahid joonelt julgelt välja karistusalasse antud sööte püüdma. Praegu tundub, et seda näeb vähem. Poom kinnitab, et tunne on õige.
Heina omal ajal Nõmme Unitedis juhendanud ning pärast Inglismaale siirdumist tema mentorina jätkanud Poom käis omal ajal kogu sellest tulest ja veest läbi. Ta siirdus 1994. aastal Portsmouthi, kus sai kirja neli mängu, ning 1997. aastal kõrgliigasse Derby Countysse, kus tõusis esinumbriks. Hiljem jätkas ta Sunderlandis, Arsenalis ja Watfordis, kus lõpetas 2009. aastal 37-aastasena karjääri.
Poom meenutab: «Kui mängisin Derbys, nõudis sealne peatreener Jim Smith sageli, et läheksin nurgalöökidele ka penaltipunkti kanti järele! Mäletan üht mängu Tottenhamiga, kus vastane andis hea nurgalöögi ja lõpuks tuli värav. Smith oli niisuguste asjade üle väga pahane.
Ta teadis, et väljatulekud on minu tugev külg ja suunas mind neid tegema. Väljatulekutel oli vastaste rünnakute peatamisel väga tähtis roll. Hiljem Arsenali kuuludes oli meie toonane esiväravavaht [sakslane Jens] Lehmann ses vallas väga hea.
Kõik algab väravavahi positsioonivalikust – et sul üldse jääks võimalus karistusalasse antud pallile järele minna. Seejärel tuleb kiirelt hinnata, kas jõuad pallini. Lõpuks tuleb otsustada, kas pall püüda või see rusikate või käega eemale lükata.»
Kui domineerid väravavahialas, annad kaitseliinile kindluse. Ühtlasi mõjutab see vastaseid mentaalselt – nad teavad, et teatud tsooni pole mõtet palle lasta, väravavaht võtab need ära.
Inglismaa kõrgliigas mänginud endine tippväravavaht, praegune treener Mart Poom
Nii Poom kui ka Hein kinnitavad, et meeskondade ründemängu püütakse üha enam muuta niisuguseks, mis vähendaks väravavahi võimalusi sel moel sekkuda minimaalseks.
Praegusel EMil avaldas Poomile väljatulekutel muljet Prantsusmaa väravavaht Mike Maignan. «Kui domineerid väravavahialas, annad kaitseliinile kindluse. Kui näiteks meeskond on pikalt olnud surve all ja nopid palli, saab sats natukeseks hingamisruumi. Ühtlasi mõjutab see vastaseid mentaalselt– nad teavad, et teatud tsooni pole mõtet palle lasta, väravavaht võtab need ära,» räägib Poom.
EMi kõige ilmekam näide vastupidisest tekkis kaheksandikfinaalis Austria-Türgi, kus on võimalik, et mängu alguse peataolek maksis austerlastele veerandfinaali- ja võib-olla veelgi kõrgema koha.
Kohe esimesel minutil sai Türgi nurgalöögi ning Arda Güler saatis palli väravaesisele. See pidanuks olema puuriluku Patrick Pentzi kindel saak – too vajas vaid mõne sammu tegemist –, ent selle asemel tardus paigale, jälgis palli lendu silmadega, kaaslased ei saanud klaaritud, Pentz tegi joonelt küll reaktsioonitõrje, ent «lauapalli» kõmmutas Merih Demiral kindlalt võrku.
Austria jäi teisel poolajal ka 0:2 taha, lõi seejärel küll ühe värava tagasi, ent enamat ei suutnud. Mängupildi põhjal polnud nad kaotust väärt.
Kuidas näeb seda olukorda Poom? «Väravavaht keskendus raami kaitsmisele, [Christoph] Baumgartner oli klaarimisel väga ebakindel. Pentz ei reageerinud nurgalöögile, polnud niisuguse palli tulekuks valmis, jäi täitsa joonele seisma. Kastis tervikuna oli paanika,» hindab praegune Eesti koondise väravavahtide treener.
Poom märgib, et aastakümnete jooksul on tsenderduste kvaliteet muutunud paremaks. «Eelmisel sajandil oli üksikuid mehi, kes panid karistusalasse väga tugevaid vintpalle, mille järele oli keeruline minna. Praegu otsitakse teadlikult tsenderdamiskohti väravale lähemal. Siis saad esiteks sööta täpsemalt ning teiseks on raskem sekkuda nii väravavahil kui ka kaitsjatel.
Väravavahid keskenduvad praegu pigem värava kaitsmisele. Kui aga pall tuleb väravast viie-kuue meetri kaugusele ja päris kõrge kaarega, tahaks küll, et väravavaht sekkuks. Näiteks tolle sama mängu lõpus tegi Türgi poolel Mert Günok supertõrje ega lasknud Austrial mängu viigistada. Samas, kui Baumgartner seal ära löönuks, tulnuks vaadata väravavahi otsa, sest tsenderdus oli päris kõrge ja ta poleks pidanud vastast üldse löögile laskma.»
Käesoleva sajandi alguses sündinud Hein pole mõistetavalt eelmise sajandi tsenderdusi isiklikult kogenud, aga praeguste tsenderduste «poliitikat» näeb ta samamoodi nagu Poom.
«Eeldan, et tol ajal oli jalgpall sirgjoonelisem. Palle saadeti kasti ka kaugemalt, äärejoone juurest, ning kui selle lennul oli kõrgust rohkem ja pall püsis kauem õhus, oli väravavahil parem seda püüda.
Praegu tundub, et tsenderdused on muutunud justkui löökideks, neid antakse tugevalt ja keritakse kõva vint peale. Väravavahil jääb otsustamiseaega väga väheks. Ning positsioonid, kust lahendusi otsitakse, on niisugused, et kaitsval võistkonnal ja väravavahil oleks raskem tegutseda.
See kõik käib Arsenalis samamoodi. Tsenderdused on väga teravad ning palli trajektoori on raske lugeda. Räägitakse, et mängud on muutunud igavamaks, aga võib-olla on need taktikalises plaanis lihtsalt nii palju muutunud?» mõtiskleb Hein.
Tema ja Poomi sõnu kinnitab statistika. Mõlemas poolfinaalis tehti kahe meeskonna peale kokku ainult 15 pealelööki, mis näitab mitte ainult head kaitsetööd, vaid ka seda, et otsiti häid löögivõimalusi.
Teisipäeval sooritas Hispaania 6 ja Prantsusmaa 9 pealelööki, neid läks raami vastavalt 2 ja 3 (Hispaania võitis 2:1). Seega ei teinud prantslaste väravavaht Maignan ses mängus ühtegi tõrjet! Lamine Yamali ristnurka suundunud superlöögi päästmisest jäid tal puudu loetud sentimeetrid. Dani Olmo aga tulistas liiga lähedalt, liiga kõvasti ja liiga täpselt, et puurivahile võimalust jäänuks.
Samamoodi 9 ja 6 lööki nähti ka järgmisel päeval, mil suurem arv läks kirja 2:1 võitnud inglastele. Raami läks palle vastavalt 4 ja 2, lisaks mõlemal poolel üks löök raami pihta.
Veerand- ja kaheksandikfinaali tosinast mängust kaheksas suutsid mõlemad pooled teha vähemalt kümme pealelööki.
«Üldiselt on EMil igal võistkonnal olemas päris tipptasemel väravavaht,» resümeerib Hein.
Vuti sünnimaa Inglismaa fännid loodavad 1966. aasta MMist saati, et jalgpall lõpuks jälle ometi koju naaseks. Briti ja Hispaania meedia hinnangul võibki see pühapäeval juhtuda.
Hispaania on sel EMil esinenud küll väga sümpaatselt ja paljud peavad seda meeskonda parimaks, kuid inglased on kõigis kolmes play-off-mängus suutnud kaotusseisust võita ja see on kõva argument. Alustame Briti meedia sõnumitest.
«Inglismaast on saanud dramaatiliste comeback’ide ja kaotuste äärelt välja tiritud võitude sümbol,» kirjutas The Athletic.
Daily Mail: «Inglismaast on lõpuks saanud niisugune meeskond, keda oleme tahtnud näha hetkest, mil nad juuni esimesel nädalal astusid Saksamaa pinnale.»
The Telegraph: «Poolfinaal tugevdas tunnet, et jalgpall naaseb koju.»
The Guardian: «EMi käigus kaheldi Inglismaa jalgpallurites, neilt ei oodatud enam midagi ja nad said sõimatagi. Kuid Gareth Soutgate ja tema meeskond mängivad pärast veel üht dramaatilist võitu nüüd pühapäeval finaalis.»
Hispaania ajakirjanikud loodavad mõistagi omade võitu, aga ei näe seda enesestmõistetavana.
Marca: «See pole meeskond, kes mängib kõigist paremini. Inglismaa on turniiri käigus saanud teenitud kriitikat rohkem kui keegi teine. Aga Inglismaa on teist EMi järjest finaalis. Ühel päeval Bellinghami käärlöök, teisel penaltid, kolmandal veel üks tagasitulek. Hispaaniat on rohkem kui hoiatatud selle eest, mis teda ees ootab.»
AS: «Inglismaa ja Hispaania vastasseisu ajalugu on Inglismaa poolel. Need meeskonnad on kohtunud 27 korral, nelja viigi kõrval on Inglismaal 13 ja Hispaanial 10 võitu. Hispaania püüab oma neljandat, Inglismaa esimest EM-tiitlit. Võitja selgub pühapäeval Berliinis.»
/nginx/o/2019/03/19/11877979t1hdd8c.jpg)
