:format(webp)/nginx/o/2024/07/15/16222696t1h43d9.jpg)
Hispaania koondise peatreener Luis de la Fuente tegi pühapäeva hilisõhtul omamoodi ajalugu, kui tüüris Hispaania koondise kolmandat korda Euroopa meistriks. Asja konks? Kaks varasemat triumfi olid tulnud küll U19 ja U21 vanuseklassis, kuid mis oluline – lõviosas samade meestega!
Kuigi 61-aastane de la Fuente on La Roja – nõnda Hispaania koondist kutsutakse – treeneritoolil istunud kõigest poolteist aastat, on ta tänu pikale noortekoondistes veedetud perioodile ennast selleks tööks justkui kümme aastat ette valmistanud.
Nõnda on tal olnud võimalik enda käe alt läbi käinud mängijaid harjutada just ENDA stiiliga, mille tulemusena on Hispaania koondis visanud aknast välja selle sajandi alguses viljeletud tiki-taka, mis esialgu neile küll meeletult edu tõi – 2008. ja 2012. aasta EM- ning 2010. aasta MM-tiitel –, kuid järgnevatel turniiridel hoopiski saatuslikuks sai.
2000. aasta EM: veerandfinaal
2002. aasta MM: veerandfinaal
2004. aasta EM: alagrupp
2006. aasta MM: kaheksandikfinaal
2008. aasta EM: 1. koht
2010. aasta MM: 1. koht
2012. aasta EM: 1. koht
2014. aasta MM: alagrupp
2016. aasta EM: kaheksandikfinaal
2018. aasta MM: kaheksandikfinaal
2020. aasta EM: poolfinaal
2022. aasta MM: kaheksandikfinaal
2024. aasta EM: 1. koht
Ent mängijate seljaajusse juurutatud taktikaline pool – de la Fuente põhiliseks käekirjaks on kõrge ja intensiivne pressing, äärte kasutamine ning sirgjoonelised söödud – on ainult üks osa võiduvõrrandist. Teine osa on selle inimlik pool.
«Ta on ehitanud koondises ühise perekonna, mis ongi meid siia punkti toonud,» sõnas just de la Fuente käe all A-koondisesse murdnud 34-aastane Joselu EMi ajal väljaandele The Athletic. Ja lisas: «Tema kokku aetud inimeste punt on see, mis siin rolli mängib.»
Neli aastat noorem kolleeg, keskkaitsja Aymeric Laporte nõustus: «See, et ma olen nõnda õnnelik Hispaaniat esindades, tuleneb just nendest [inimlikest] detailidest. Kui sa tunned sedasorti usaldust, mängid väljakul vabamalt ja annad endast parima. De la Fuente tugevaim külg on kahtlemata inimeste juhtimine.»
Väravad: 47. Nico Williams, 86. Mikel Oyarzabal – 73. Cole Palmer
Kes siinkohal mõtleb, millisest juhtimisest jutt, siis... koondiste laagrites suhtleb de la Fuente kõikide osalistega, ka turvameeste ja kokkadega, sest nemadki on osa rahvusesindusest.
EMi ajal on ta treeningute lõppedes suhelnud vabalt ka aia taga neid jälginud fännidega – sest iga inimene, olgu ükskõik kui kaudselt temaga seotud, on ikkagi inimene ja loeb!
Säärasel lähenemisel on mõistagi ka oma hind, seda aja näol – intervjuus The Athleticule ütles de la Fuente, et opereerib EMi ajal keskmiselt kolme-nelja tunni une peal –, kuid paadunud katoliiklasena on ta valmis seda maksma, sest teine inimene on siiski kõige suurem vara.
Ent de la Fuente suurim armastus on siiski jalgpall, mistõttu möödub lõviosa tema päevast just selle seltsis. «Meil on vaja ju mänge ja vastaseid analüüsida, koosolekuid ja treeninguid ette valmistada, tegeleda mängijatega individuaalselt...» loetles ta tegevusi, millele EMil aeg kulub.
Säärase unemustri valguses palus The Athletic ka Hispaania alaliidult kommentaari, kuid nood kinnitasid, et väljaspool turniire elab de la Fuente rahulikku elu, magades parimatel päevadel isegi kaheksa-üheksa tundi, mis on 61-aastase kohta pigem üllatav.
Võib-olla on just säärane hardcore töörežiim põhjuseks, miks de la Fuente pole kunagi väga klubijuhendajaks kibelenud. Ta on seda tööd küll sajandi alguses teinud, juhendades veidi Sevillat, Bilbao Athleticut ja Alavesi, kuid tema maneer ja lähenemine näib paremini sobivat koondisetööks.
Seda, kui hästi see selleks sobib, tõestas de la Fuente elavalt 2015. aastal, kui tüüris Hispaania U19 koondise, mille tähtmängijateks olid Unai Simon, Rodri ja Mikel Merino, kõigest pooleteise aastaga Euroopa meistriks.
2019. aastal kordas ta sama tempu juba U21 koondisega, kui tähtsat rolli mängisid Dani Olmo, Mikel Oyarzabal ja Fabian Ruiz, ning lähedal oli ta triumfile ka 2021. aasta Tokyo olümpial, kui tuli Hispaania U23 koondisega, kuhu kuulusid Pedri, Marc Cucurella ja Martin Zubimendi, hõbedale.
Kõik eespool nimetatud mehed kuulusid de la Fuente satsi ka nüüd, täiskasvanute EMil, kus nende kasuks rääkis tõsiasi, et nad olid varasemate aastate jooksul omandanud selle viisi, kuidas juhendaja mängida soovib. Ja ka vastupidi: peatreener teadis, et nood mängijad ei vea teda platsil (ega ka väljaspool seda) alt ja täidavad ette antud käsku 100-protsendiliselt.
Säärane, varasem usaldus oli näiteks põhjuseks, miks vaatas de la Fuente pukki pääsedes mööda Hispaania koondise raudvarast Sergio Ramosest. Sest neil polnud omavahel sellist klappi.
Ent selle klapi puhul on oluline ka selle austamine. Sest kui de la Fuente kauane hoolealune U-koondistest, Dani Ceballos, hakkas ühel hetkel A-koondises probleeme tekitama, visati ta hoobilt üle parda. Mis sest, et Madridi Reali mehel võiks ju taset olla.
De la Fuente jaoks pole aga asi tasemes. Teisel Reali mehel Brahim Diazil võiks seda samuti olla, kuid kui too hakkas juhendajat survestama jutuga, et kui teda A-koondisesse ei kutsuta, läheb ta Maroko rüppe, kehitas peatreener lihtsalt õlgu: no mine siis, sest sellise suhtumisega meest polegi Hispaania koondisesse vaja.
«Luis on väga sõbralik kutt, kellel on väga selged ideed. Tema jaoks on võistkond ja selle ühtsus esmatähtsad, mäng ja taktikaline lähenemine sõltuvad omakorda konkreetsest vastasest. Oluline on lihtsalt see, et kõik käiksid sama jalga, hoiaksid kokku ja toetaksid üksteist. Siis on suurem tõenäosus, et asjad õnnestuvad,» võttis EM-finaalis hispaanlaste sangariks tõusnud Oyarzabal EMi eel juhendaja lähenemise vast kõige tabavamalt kokku.
Ja praeguseks teame, et Saksamaal toimunud turniiril hispaanlaste asjad ka õnnestusid.
Ühtlasi tuli Hispaania esimese meeskonnana ajaloos jalgpallis neljakordseks Euroopa meistriks.
/nginx/o/2020/01/29/12901626t1h45a5.jpg)